Prague Under the Communist Regime
Pärast sõda leidis Tšehhoslovakkia end vaba riigina, mida juhtis president Beneš kuni külma sõjani. Külm sõda viis aga selleni, et paljud Tšehhoslovakkias avaldasid oma soovi eeskuju võtta kommunistlikust ideoloogiast, mis hakkas levima kogu ülejäänud piirkonnas ning vaid mõne aasta jooksul muutusid kommunistide hääled valjemaks ja valjemini, kuni 1948. aastal astus Beneš oma kohalt tagasi ja lubas kommunistlikul parteil riigi üle kontrolli haarata ning presidendiks sai Klement Gottwald.
Kui kommunistlik partei võimu üle võttis, viidi Tšehhoslovakkias elavad 3,5 miljonit etnilist sakslast sunniviisiliselt tagasi Saksamaale, hoolimata sellest, et nende esivanemad elasid Tšehhoslovakkias mitu põlvkonda. Ühes piirkonnas, kus see juhtus – Sudeedimaal – on selle teo poliitilisi ja sotsiaalseid tagajärgi tunda tänaseni ning selle õiguspärasuse ja selle taga oleva eetika üle on jäänud veel mitmeid arutelusid.
Kommunistlik partei oli võimul 41 aastat, aastatel 1948–1989, ja kogu selle perioodi jooksul ei juhtunud riigis poliitikas kuigi palju. Valitsus võttis peaaegu kogu eraomandi ja vabadused, mida paljud Lääne-Euroopas nautisid, võeti tavalistelt Tšehhi kodanikelt. Riiki kontrolliti hirmumanifesti kaudu ja inimesed kartsid sõna võtta nende vastu, kes neid selle raudse rusikaga valitsesid.
Ainus sündmus, mis selle pika valitsemisaja jooksul tšehhi rahva südames lootust sisendas, leidis aset 1968. aastal ja seda tuntakse Praha kevadise ülestõusuna . Seda ajendas president Alexander Dubčeki üleskutse anda sotsialismile “inimlik nägu” ning see pani tohutul hulgal inimesi osalema selle idee toetuseks toimunud miitingutel ja protestidel. Varsti pärast seda aga paluti Dubčekil Moskvat külastada ja kui ta naasis, loobuti kõigist selle plaani ideedest, kuna Vene tankid veeresid mööda Praha tänavaid, et poliitikat toetajaid lõhkuda. See tõi kaasa ka Dubčeki võimult kõrvaldamise, kelle asemele asus Gustav Husák, kes juhtis riiki kogu 1970ndatel ja 1980ndatel.
Kuigi Praha kevadise ülestõusu mahasurumine tähendas vastupanu avaliku näo eemaldamist, jätkus see siiski maa all. Tekkis rühmitus nimega Harta 77 ja nad jälgisid poliitilist süsteemi kuni kommunismi langemiseni.
