The Fallout from Communism
Kommunismi pärand elab endiselt väga palju Tšehhi Vabariigi südametes ja mõtetes ning mõjutab siiani inimeste psühholoogiat ning riigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Ilmselge on see, et kommunism on miski, mis varastas Tšehhi rahvalt palju ja milleta nad ikka veel üritavad eluga kohaneda – protsess, mis veel vägagi kestab.
Igaüks, kes kommunistliku võimu ajal ei elanud, ei saa täpselt aru, milline see oli sel ajal elanud meeste, naiste ja laste jaoks. Valitsus säilitas tohutu kontrolli sõnavabaduse üle. Isegi juhul, kui kommunistliku parteiga liitumast keeldujad võivad kaotada töö ja saada oma lapsed edaspidiseks töötamiseks musta nimekirja. Nagu võite ette kujutada, vihkas enamik inimesi süsteemi, kuid ei suutnud selle vastu sõna võtta. Praegu oli valdav lootusetuse tunne – rahvas, kes tahtis oma köidikutest vabaneda, kuid lihtsalt ei suutnud.
Üks kommunismi suurimaid pärandeid on tšehhi rahva suhtumine elu põhiasjadesse. Kommunistlik süsteem hävitas kogu nende individuaalsustunde ja muutis elanikkonna üheks tervikuks – inimeste rühmaks, kellel puudusid oma isiklikud arvamused, oskused ja teened. See muutis tšehhi introvertseks, mida on näha ka tänapäeval, sest paljusid tšehhi inimesi võib iseloomustada nii, et nad ei arva, et nad suudavad muuta laiemat pilti ja et nad on ainuüksi oma saatuse peremehed.
Hoolimata poliitilistest repressioonidest ja jõhkrast valitsuse kontrollist on paljudel inimestel sellest perioodist endiselt head mälestused – see on võõralt maalt tulijatele pisut veider. Paljud inimesed aga mäletavad seda kui aega, mil neile pakuti põhilisi mugavusi ning kui kõigil kodanikel oli kindel elukoht ja töökoht, millele nad võisid loota. Tänapäeval peavad inimesed muretsema oma hüpoteegi, arvete, töökoha tagatise ja paljude muude tegurite pärast, mida peetakse varasemast režiimist palju pingelisemaks. Põhimõtteliselt elasid kõrgete püüdlusteta inimesed õnnelikult nii, nagu kommunistlik režiim seda võimaldas, samas kui ambitsioonikatele inimestele meeldib see, et nad võivad tänapäeva maailmas vabalt oma unistusi ellu viia.
Isegi kõige raskematel aegadel ei saanud kunagi kannatada Tšehhi huumorimeel. Seda võib näha 1989. aastal linastunud filmides, millest paljud olid kuivad ja teravmeelsed toimingud tegelastega, kes suhtusid ellu pingevabalt. Pole juhus, et kohe pärast riigikorra langemist hakati neid filme tegema. Nende filmide üheks põhijooneks oli mäss autoriteedi vastu, mis on ilmselgelt kõigi aastate jooksul inimestes rõhuva valitsemise jooksul kogunenud pettumuste otsene mõju.
