Václav Havel

Václav Havel on endine näitekirjanik ja teisitimõtleja, kellest sai Tšehhoslovakkia riigi president pärast üleminekut demokraatlikule vabaturumajandusega riigile.

Václav Havel oli ahelsuitsetaja, kes oli räpane välimusega ja oli tuntud vaikse mehena. Nendel põhjustel peeti teda ebatõenäoliseks kandidaadiks Tšehhoslovakkia väljaviimiseks kommunistlikust võimust. Ta oli aga poliitikaga tihedalt seotud olnud vähemalt 20 aastat ja tema aktiivsus oli teda regulaarselt võimudega raskustesse viinud. Sellest hoolimata jätkas ta võitlust tõe ja vaba Tšehhoslovakkia eest.

Nõukogude võimu tungides oli ta sunnitud oma kunstnikukarjääri katkestama ja saadeti hoopis õlletehasesse tööle. See ei peatanud Haveli kunstilist suundumust, kuna ta jätkas teoste loomist, mis nõudsid kommunistide eksponeeritud valede ja pettuste paljastamist. Ta töötas ka mõne illegaalse väljaande heaks, kogudes toetajaid oma vihkamisega totalitaarse režiimi vastu ja kutsudes riigi juhte üles olema oma tehingutes ausamad. Neid üleskutseid kommunistlike valitsejate kõrgematele astmetele ei võetud siiski arvesse; selle asemel mõisteti ta Charter 77 asutamisel kaasaaitamise eest neljaks aastaks vangi.

1989. aastaks oli selge, et kommunism on kokkuvarisemise lähedal. Sel ajal pöördusid paljud muutusi ihkanud tšehhid Haveli poole, kellest oli saanud poliitiliste reformide eest võitlemise juhtfiguur. Ta näitas sel ajal ka tohutut moraali ja annet poliitikaks ning tavaliselt oma vangikongist kirjutatud kirjutistega.

^18. detsembril 2011 suri Václav Havel kahjuks pärast pikka võitlust haigusega.

Haveli pärand

Võib olla üllatav avastada, et Václav Haveli maine on Tšehhi Vabariigis palju keerulisem kui välismaal. Ehkki teda austatakse peaaegu üldiselt, ei peeta teda rahva südametunnistuseks, kuna see arusaam tundub olevat välismaal.

Üks paljastavamaid intervjuusid, milles ta eales osales, oli 2009. aastal, kui tal paluti hinnata, kui hästi olid sametrevolutsiooni juhid oma 1989. aasta eesmärkide saavutamisel hakkama saanud. Kuigi ta ütles, et enamik eesmärke on saavutatud, oli ta kriitiline riigi poliitilises süsteemis domineerima hakanud väiklase parteipoliitika suhtes ja süüdistas seda kodanikuühiskonna tagasituleku pidurdamises.

Havel jätab maha ka kirjandusliku pärandi. Ta hakkas uuesti kirjutama, kui tema poliitiline ametiaeg lõppes ja üks tema viimaseid töid oli näidend “Lahkumine”, milles ta pilkab Kesk-Euroopa poliitikute edevust. Ta kirjutas ka autobiograafia pealkirjaga “Lossi ja tagasi”. Georges-Marc Benamou raamatu “Müncheni kummitus” ekraniseeringu põhjal on peagi tulemas filmiadaptsioon.