Praha kevad 1968
1968. aasta alguses asendati Antonín Novotný – poliitik, kes on tuntud oma karmi hoiaku poolest – kommunistliku partei esimese sekretärina reformierakondlasest slovakk Alexander Dubček. See kommunistliku partei ridades tõusnud mehe määramine šokeeris kahtlemata Venemaa juhte. Võib-olla oli tema uskumuste kõige šokeerivam osa see, et ta jõudis peaaegu nii kaugele, et soovitas Tšehhoslovakkia muuta sotsiaaldemokraatlikuks riigiks, mis oleks ilmselgelt tohutu eemaldumine kommunistlikest ideaalidest.
Avalikkus toetas tohutult seda ideed, mida hakati nimetama “Avaliku näoga sotsialismiks”, kuid tegelikult olulised inimesed – teised poliitikud ja Moskva juhid – ei avaldanud sellest suurt muljet. Valitsuse haarde lõdvenedes vastas Tšehhoslovakkia rahvas aga ennenägematute naljade puhanguga: kunstiringkond tõusis, Moskva-vastasus tuli avalikkuse ette ja poliitiliste ideede hajutamine muutus igapäevaseks. Kommunistlike köidikutest vabanemine näis olevat lõpuks ellu viidud ja avalikkus ei uskunud kunagi, et see 1960. aastate möödudes lõppeb.
Ootamatult lõppes pidu aga ootamatult augustis 1968, kui võimas nõukogude võim otsustas, et on sellest Tšehhoslovakkiat haaranud õhustikust tüdinud. Nad ei tundnud muret mitte ainult nende sündmuste toimumise pärast, vaid ka selle pärast, et need võivad levida ka teistesse kommunistlikesse riikidesse ja seega ohustada kommunismi struktuuri kogu Euroopas. Selle vastu võitlemiseks saatsid nõukogud 500 000 inimest Tšehhoslovakkiasse, et tühistada avalikkuse äsja leitud vabadus. Tanke nähti Wenceslase väljakul tohutu jõudemonstratsioonina istumas ning vapraid mehi ja naisi võis näha, kuidas nad püüdsid tulutult sellele võõrvägedele tagasi lüüa – kas vägivaldsete vahenditega või riigi erinevate piirkondade rahumeelse okupeerimisega.
Nõukogude invasioon ei olnud sugugi veretu, sest läbi aegade oli palju ohvreid ja hukkunuid. Samal ajal kutsuti Dubček ja tema toetajate meeskond Moskvasse, sunniti oma poliitikat lõpetama. Kuigi Dubček jäi naasmisel võimule, oli tegelik mõju nüüd mujal – Dubček oli nüüd nukuvalitseja kehastus. Sellele vaatamata jätkus Tšehhoslovakkia avalikkuse vastupanu, mis saavutas jaheda kõrgpunkti 1969. aasta jaanuaris, kui mees nimega Jan Palach süütas end Vaclavi väljakul – poliitiline protest, mis maksis talle elu.
Isegi nukujuhina ei pidanud Dubček kaua vastu. 1969. aasta aprillis asendati ta Moskvale palju vastuvõetavama kandidaadiga, mees nimega Gustav Husák. See ametisse nimetamine tõi kaasa viimase paari aasta jooksul nauditud liberaalsete vabaduste ulatusliku mahasurumise ning tõi kaasa paljude riigi suurimate kunstnike ja intellektuaalide emigreerumise enne piiride sulgemist režiimi poolt.
Järgmistel kuudel ja aastatel puhastas Husák partei kõigist liikumisele toetust avaldanud isikutest ja tsentraliseeris võimu tagasi valitsusele. Ta laiendas ka hirmuäratava salapolitsei volitusi. Tšehhoslovakkia nõustus ka sellega, et järgib hea elatustaseme tagamiseks kommunistlikke seisukohti. Nii oli see kuni 1989. aastani, mil sai ellu sametrevolutsioon .
